Oh, kased, kased, miks nii salakaval
on teie kohin tuuleõhu sees?
Et tiate, et möödunud on ajad,
mil armastasime ju teineteist.

Tuul on meil palju, palju jutustanud,
kas on ka minust miskit aimanud,
et minu kallim mind on unustanud
ja üksinda siin ilmas hulgun ma.

Oh, vägev tuul, sa tiadsid küll seda
ja tiadsid ka, mis ütles mulle ta,
et “kallim sinu omaks jään ma elu ajaks,”
tal polnud seda raske ütelda.

Tuul, sa ei võinud saladusi hoida,
sa jutustasid kaskedele kõik
ja selle pärast igal õhtutunnil
ma kahetsen, et tuul, sa kuulsid kõik.

Oh, armsad sõbrad, teile tahan laulda
üht veikest laulu oma eluloost,
et minu kallim mind on unustanud
ja jäädavalt on teist tema armastand.