Sinimaniseele: ansambel, sõpruskond, seltskond — määramatu liikmeskonnaga rahvamuusikakollektiiv. Ei olegi võimalik ühe sõnaga öelda, kes me oleme. Laulame enamasti vanemaid regilaule. Need harjumatu kõrva jaoks hiigelpikad laulujorutused võivad esmapilgult tunduda üksluised ja lõputud. Miskipärast on aga need algriimilised värsipaarid paljude inimeste jaoks köitvad ja haaravad tihti juba esimese kaasalaulmiskogemuse ajal jäägitult. “Tähelepanu! Regilaul võib tekitada tugevat sõltuvust!” võiks seista hoiatusena kontserdikuulutusel (imelik, et me seda varem kasutanud ei ole).

Olen viimasel ajal märganud, et me siin Sinimaniseeles oleme pisut metsikud ja taltsutamatud, ülemeelikud ja mõne arvates pisut poolemeelsed. Susserdajad tõsiste muusikute kõrval, vabameelsed, pealiskaudsed ja pisut rumaladki rahvamuusika süviti tundjate kõrval.

Me ei ilutse, me elutseme. Regilaul kartulikoorimise saateks, ringmängud bussipeatuses külmapeletajaks, pillilood ja tantsud kokkusaamiste puhul, vardad seljakotis (kui igav peaks hakkama), kirivöö püksirihma asemel, kirjud käpikud, linased särgid ja pikad villased seelikud — meie igapäevane elu.

Kontserdid? Ega nad enamasti nii väga kontserdid ei olegi. Oleme meie. Pisut kenamas riides kui tavaliselt... laulame pisut korralikumalt kui tavaliselt... ja siis on need teised, kes ei ole meie. Publik. Mõni on pisut kohmetu, mõni laulab kogu hingest kaasa, kuidas keegi. Üks labajalasabatants tõmbab julgemad kaasaelajad meie sekka ja edasi läheb pidu enamasti juba üheskoos. Ringmänge on meil palju. Mis meelde tuleb, seda mängimegi, just nii nagu tuju on. “Rikka ja vaese mäng” lööb lastel enamasti silmad särama. “Hobusemäng” seevastu läheb tihti nii ägedaks, et mängupinevuses puhkevad väikesed lapsed hoopiski nutma (abieluealistel seevastu lähevad silmad särama). Rahvamänge on igaühe jaoks. Viimasel ajal oleme hakanud ka tantsulugusid mängima. Pillidel, ma mõtlen. Ega me mingid päris pillimehed ei ole veel, aga kuna suudame mängida “äratuntavalt”, siis seda me ka teeme. Vähemalt sinimaniseelekad on rahul ja tantsivad nii et higi ja naeratused lendavad.

Mari Lepik