Ai-ai-ai-ai hale tuleb peale,
nutt tuleb noore neiu peale.

Nutt teeb härdaks neiu heale
pisar langes rinna peale.

“Ennemp mina laulan vareselle
kui selle petja poisile!

Vareksel on vaga süda,
petjal poisil pole seda.”

Neiu ohkas, neiu kaebas:
“Kõigist olen mina põlatud!

Oleks mul ka peiukene,
siis ma oleks auustud.”

Ingel tuli tema juure:
“Miks sa nõnda kaebad siin?

Kas sa tahad kroonumiesta,
kellel kuldased pagunid?”

“Ei ma taha kroonumiesta,
ei mingit au ega kuulsusi.

Tahan lihtsat maamiesta,
kes künnab, külvab põldusid!

Tuli mu juure nuori miesi,
kelle käed olid mullasta karedad.

Ta mu õige peiukene,
minu hinge õnnistus.”